Aitäh, Pirjo! Kingitus blogiaadressi näol on kätte saadud. Nüüd jääb vaid kirjutamise rõõm.


Tervitaksin siin ka Martini isa, kes mulle blogi kirjutamise mõtte pähe pani. Olin päris üllatunud, kui ta nädalake enne Pariisi sõitu ütles, et tal oleks mulle üks palve- et ma meie pisikese pere tegemisi veebipäevikus kajastaksin või kui mitte seda, siis vähemalt kirjutaksin. Pole ta minult just palju palunud, nii et..

Juba neli päeva Pariisis elatud. Kolm aastat veel ees. Praegu tundub lapsega kodus olemine mõnus vaheldus, ootan huviga, mis mõtted mind näiteks paari kuu või aasta pärast valdavad.

Lennusõit pisikese Heidiga kulges väga sujuvalt. Tänu Ruthile, kes meiega koos lendas, ei pidanud ma pagasi pärast muretsema ja sain lapsele keskenduda. Kuna tema terve tee magas või sõi, ei teinud me ka kaasreisijatele tüli. Heidi sai Estonian Airilt lennupäeviku ja tegime sinna ka esimese sissekande. Üksi imikuga reisimist ma hetkel veel ette ei kujuta, aga olen kuulnud, et on võimalik.

Pariisi kodu on ilus, hele ja hubane. Kodutänav (Rue d’Anjou, 8. piirkond) on vaikne ja kitsas. New Yorgi avar jõe- ja linnavaade on asendunud intiimsema naabrivalvet soodustava pildiga. Kuna naabrimees vastasmajas kardinaid ei kasuta ja me ei ole jõudnud neid omale veel soetada, näeme paratamatult kõiki ta tegemisi. Ei tahaks küll vaadata, aga nii kui pilgu aknast välja suunad, näed detailselt tema kööki ja elutuppa. Magamistoal olid täna õnneks luugid ette tõmmatud, ei tea, kas märkas uusi naabreid? Elab ta üksi, vaatab õhtuti alukates telekat ja sööb makarone hapukoorega. Ruth teadis rääkida, et talle meeldib järskude liigutustega toidule ohtralt soola ja pipart raputada ja lonkshaaval pudelivett juua. Kusjuures pärast iga lonksu keerab ta korgi uuesti korralikult peale. Igatahes otsustasime teda Pierre’iks kutsuda ja loodame, et ta hangib omale varsti kardinad, et meie piilumistegevus lõppeks. Kindlasti on kuskil naabrid, kes meie kohta sama mõtlevad.

Heidist. Oleme temaga siin mitu päeva koos Pariisi avastanud. Tema naudib linna enamasti kõhukotist ja kui ära väsib, siis teeb vankris uinakut. Mis nii viga elada. Tundub, et Pariis talle meeldib, sest jalutades eriti ei virise. Virin tuleb peale peamiselt õhtuti, naabrite ja isa rõõmuks, kes siis biitsepsitrenni saab teha last koos tooliga õhtu tõstes.

Oleme külastanud koduparki (Monceau park), kus me 2004. aastal Martiniga koos pilti tegime. Martin lõpetas just Amsterdami õpingud ja käisime koos väikesel Euroopa tuuril. Minu esimene kord Pariisis, väga romantiline. Kes oleks siis arvanud, et 6 aasta pärast jalutame seal pargis juba neljakesi (neljas oli siis Ruth) ja hoopis püsivamate tunnetega..

Hetkel on meil küll väike mure, nimelt on Heidil külmetus. Esimese haigusega on päris raske. Isegi kui tegemist lihtsa nohu ja väikse köhaga. Jube süütunne on, et kuidas ma küll pisikese ära külmetasin. Magada ei saa. Tema näiteks magab praegu, mina olen juba mitu tundi voodis lamanud ja teda jälginud, kell hakkab varsti 6 hommikul saama, nii et otsustasin suurde tuppa kirjutama tulla. Lugesin oma paarist raamatust kõik imikute külmetushaiguste kohta ja veendusin, et olen instinktiivselt õigesti käitunud, aga ikka on paha tunne. Tegutsen kolli-imejaga (noored emad vast teavad, millisest aparaadist räägin) nii hästi kui oskan, et kinnise nina ebamugavust leevendada ja veetsin esimese täispika päeva temaga koduseinte vahel. Sellistel hetkedel on eriti hea, kui üksi ei pea olema.

MR: Täna on ka Liisi sünnipäev, mul on mure, et kinki veel ei ole. Küll leian. Üks hea kolleeg käskis osta vähemalt Hermès'i salli (hindu võite vaadata http://www.hermes.com/). Kuna koduteele jäi ka Prada pood, siis mõtlesin, et võib-olla sealt ehk midagi? Tõdesin, et kleit maksab rohkem kui mu kuusissetulek. Pole midagi, tüdruk peab leppima millegi tagasihoidlikumaga, samas aga hoole ja armastusega.
 
Täna sõime tähtsa päeva puhul 2005. a. Pariisi parimateks valitud croissante.