Pole vahepeal eriti mahti olnud kirjutada, sest väike väsimus on peal olnud. Heidil möödus palavik kiiresti, kuid pärast pisikest haigust tulid uneprobleemid. Ilmad läksid ka külmaks. Nüüd jälle rõõmsam, unega tegeleme ja ilm tegeles endaga ise. Heidi laseb käpuli mööda põrandat ringi ja vaikselt ajab ennast püstigi väiksema toe najal. Mänguasjadega on ka suurem sõber kui vanasti. Laulva koeraga maadleb ja hammustab teda ninast ja sabast. Mina olen ka esimesed kriimud näkku saanud vehklemise käigus. 

Laupäeval tegime vahepeatustega 4-tunnise jalutuskäigu St-Martini kanali äärde ja Buttes-Chaumont parki. Sinna kanti tahaks kindlasti soojemal ajal tagasi minna, kui saaks rahulikult kanali ääres istuda ilma et tuul segaks või lina pargimurule maha panna. Muidu on lapsega juba täitsa võimalik avalikes kohtades (kohvikutes..) pikemalt istuda. Saab talle mõne mänguasja või saiakontsu närida anda ja kisa ei tulegi! Annab lootust! 


Samas on Heidi päris memmekaks muutunud. Ingrid on Pariisis tagasi ja üritame neid ikka aeg-ajalt kokku viia, aga tihti lõppeb see mingi hetk nutujoruaga. No küll ta harjub! Heidi siis, ja Ingrid muidugi ka :)

Nädalavahetusel sõitsime üle pika aja Pariisist välja. Kohta nimega Chantilly, 40km Pariisist põhjapool. Selles linnakeses on varjul paar päris huvitavat lugu. Ajaloost leiab näiteks ülemteener Vateli enesetapuloo. Chantilly lossis peeti Päikesekuninga auks pidu, mille korraldusliku poole eest too perfektsionistikalduvustega mees vastutas. Kuna kõik ei läinud päris nii sujuvalt, kui hr. Vatel lootis (viimane piisk oli õhtusöögiks pakutavate kalavarude mittepiisavus), jooksis mees ahastuses mõõga otsa.


Chantilly loss on igati kena-

umbes sama kena kui lossi tallid..

Asi nimelt selles, et kinnisvara omanik prints Condé oli veendunud, et sünnib järgmises elus hobusena, mistõttu soovis endale ja oma kaaslastele tulevikku vaadates väärilist kodu. Praegugi on linn tuntud hobuste ja nende võiduajamiste poolest.


Nüüd on nädalavahetus läbi ja aeg tagasi argipäeva sukelduda.