Laps. Areneb. Uus asi on massaaz, õigemini selle nautimine. Kunagi, kui ta veel gaasivaludes ja õige pisike oli, üritasin ka. Aga välja tuli nagu alati. Laps vähkres ja ei osanud kohe kuidagi minu pingutustest lugu pidada. Suuremaks saades õpid elu rohkem nautima, tean omast-käest. Nüüd saan ka võsukese pealt dokumenteerida. Viskab teine karunahale (tegelikult lambanahale, aga karu kõlab kontekstis paremini) pikali, hüüab shaas-shaas või midagi taolist, toob beebiõli pudeli ja on valmis. Ja mina muudkui rabagu. Kõhu pealt ja siis keerab ennast külili, paneb käed pea alla, et oleks mugavam ka külge mudida. Ja lõpetuseks jala-eri. Mis elul viga. 

Et ei tunduks, et laps ainult kodus massaazi naudib, siis pilt tema tavalisest tööpäevast.

Teine kuum teema on joonistamine. Tegeleb ka kehamaalingutega. Eelistatud piirkond naba. Ja kui teisest toast kohale jõuad, raputab pead, ütleb oi-oi-oi ja ai-ai-ai, tema ei tea, mis siin toimus ja miks. Lastele mõeldud pestavate vildikatega pole probleemi, pastaka triibud pidid ainult piiritusega maha tulema. Pole proovinud.
Ja minu kuum teema oli eelmise nädalavahetuse Londoni-sõit. Mis põhiline- üksinda! Sihtpunktis küll heade sõpradega, aga minek ja tulek iseendaga. 2h rongisõitu (õnneks mitte Ellen Niidu nüüdseks tänu Heidile pähe kulunud tsuhh-tsuhh-karbuhh-versioonis) ja voila! Sai käidud maa all ja maa peal (vt pilte) ja tehtud tavalisi asju, nagu söömine ja magamine, rääkimine ja vaikimine, nägemine ja vaatamine, aga erilises võtmes. Seltskond ja olukord ja asukoht olid paigas. 
Ja nädala viimasel päeval viimases vagunis tagasi Pariisi poole loksudes ei suutnud silmi pöörata umbes pooleteise-aastaselt tüdrukult, kes kõrvalpingil istus. Ja koduristmikku ületasin jooksusammul.