Nädalavahetus möödus kultuuripärandi tähe all. Uksed olid  kõikvõimalikes ajaloolistes hoonetes iga-aastaselt valla või nagu kohalikud ütlevad toimus üritus nimega Journées européennes du patrimoine. Võtsime asja tõsiselt ja jõudsime kahe päevaga oma kaheksas väiksemas ja suuremas ametiasutuses ja saatkonnas käia. Tuletas meelde, kui palju on siin linnas müüride ja väravate taga peidus. Parke, aedu, kulda ja karda, ajaloolisi ruume toolidega, kus on istunud Napoleon või Marshall jne jne. 
Heidi kohalolek tuli kasuks, sest lapsevanemad said üldiselt sisse ilma järjekorrata. Sümpaatne komme. Kuna järjekorrad võisid venida populaarsemates paikades tunni-paaristeks, hindasime seda kõrgelt. Muidugi sisse jõudes oskas laps ka lapsena käituda ja mingit suurt laemaalingu detailidesse süübimist ei toimunud. Pigem dikteeris tempo, millega kultuuriruum läbitud sai, Heidi. Aga parem tempokalt kui üldse mitte. 

Näha sai muidu rahvale suletud paiku nagu peaministri residents (Hotel de Matignon), Prantsuse pank ja Pariisi linnavalitsus. Samuti külastasime Itaalia ja Poola Suursaatkonda. Viimane kuulub ühe kaunima saatkonna hulka, mida näinud olen. Peaministri juures  õnnestus meil viimasega ka perekondlikult kätt suruda. 
Õhtusöögil prantsuse sõbraga rääkides selgus, et tema vihkas äsjakiidetud päevi lapsena kogu südamest. Teadagi, vanemad püüdsid poisile veidi kultuurikihti kasvatada, tema tahtis vaid sõpradega pargis joosta. Aga nii see elu juba käib ja ei pääse Heidi taolistest üritustest ka tulevikus.