Vahepeal käis külas sõbranna Merle, kellega sai päris palju romantikat tehtud, samal ajal kui Martin Heidiga kodus oli. 


Näiteks loksusime õhtusel Seine'il, täiskuu ja tuledes linn ainsaks valgustajaks. Meie ees nautisid korealased hetke omal moel, üritades fotole jäädvustada iga kaldapealset maja ja sillalust detaili. 


Koreaga saavutas Merle kontakti ka Versaille'i lossi külastades, kus audiogiid ootamatult inglise keelelt korea keelele üle läks. Õnneks ei jäänud Päikesekuninga tegemised kuulamata, sõbralik tehnikatundja töötaja aitas. 


Samuti külastasime Sainte-Chapelle'i kirikut, mida asjatult ei nimetata gooti pärliks. Pisike kirik on end Cite saarel Palais de Justice'i majadekompleksi peitnud ja jääb paljudele turistidele kahe silma vahele. (Kahjuks mitte küll piisavalt paljudele, järjekord oli ikka maja ees, kust tänu väikelapsele silmad maas ette trügisime). Sainte-Chapelle'is on võlvide vahel müüride asemel maast laeni ulatuvad aknad, mis muudavad ruumi valgusküllaseks ja pea ebamaiseks. Kallivõitu sissepääs (8 eurot) selle veerandtunni eest, mis seal veedad, aga kokkuvõttes tasub ära.
Eiffeli torni üritasime ka minna. Just nimelt üritasime, sest pärast 1,5tunnist sabas seismist, mis sisaldas ka ette trügida üritavate nolkidega võitlust, öeldi meile hetkel, kui lift nina ette saabus, et lifti probleemi tõttu meid üles ei lubata. Võite trepist ronida või saate raha tagasi! Kõrgusekartja Merlega suundusime korra küll treppidele, aga kui jalg natuke tudisema ja pea ringi käima hakkas, tulime sama targalt alla tagasi. Vahetasime pileti sularaha vastu ja koju. 


Heidist nii palju, et ajab ennast püsti, natuke liigub ka toe najal, aga mitte liialt. Üldiselt teeb dä-dä-dää ja ai-tähh ja on eluga rahul. Eile tegin lapse rõõmuks kukerpalle. Oleksin pea-aegu kaela murdnud. Kõik kohad ragisesid. Kooli ajal tundusid need nii lihtsad. Kummaline. Pean rohkem harjutama, lapsele ju meeldis.