Külalised muudkui tulevad ja lähevad, Heidi aina kasvab, Pariis ilutseb ja nii üht koma teist on tehtud ja nähtud, aga blogi kuidagi ei edene. Miskipärast ei leia seda aega ja meeleolu, et mõtteid ritta seada. Ju ma ikka ei ole blogija-tüüp. 

Suursündmustest pean ära mainima vanemate külaskäigu. Heidi sai vanavanematega suhteid soojendada ja meie Martiniga õhtuti veidi õues kolada. Minu linnaelamuslikku menüüsse lisandusid näiteks karismaatiliste balkani poiste kontsert popis ja noortepärases 20ndas linnajaos ja lähis-ida saunas hammamis käik emaga emadepäevale mõeldes. 

rohupurkide ja sigarettide all puhkab hr. Morrison

Vanematega sai Pariisile ka tiir peale tehtud. Surnuaiast kirikute ja parkideni. Pere Lachaise'i surnuaial kondamine oli eriti produktiivne, sest seekord õnnestus leida ka meie oma Viiralti haud.
Oscar Wilde haua lähedal märkasin roosat tuules lendlevat kirjakest, püüdsin kinni ja kogemata rändas mu uudishimulik pilk ka tekstile. Seal oli kadunukesele tänukiri, mille autor oli eeldatavasti ennast leidnud meesterahvas, kes tänu kirjanikuhärrale oma tõelisele minale kindlaks suutis jääda ja ühiskonnas vastuvoolu ujudes tema töödest inspiratsiooni ja kindlust leidis. Paigutasin südantsoojendava paberilehekese kivikese abil tema õigele kohale tagasi.

Isa sai kätt harjutada ka kohalikus ringteederägastikus, triumfikaarega ja ilma. Isegi Burgundiasse jõudsime veini maitsma. Mis siis, et paar esimest katset veinikeldrit leida pisut ebaõnnestusid. Üks viinamarjadega silt juhatas meid näiteks vanadekodusse. Aga oh seda maalilist loodust! Kahju, et vanematel fotoka aku tühjaks sai ja meie erilised pildistajad pole. Chablis on nüüd igatahes nähtud. Ja maitstud.

Vanavanemad lootsid ka Heidi esimesi samme näha, aga iga asi omal ajal. 

Eks vaatame, millal järgmine kord kirjutamistuju peale tuleb..