Jah, see kõik on tõsi, mida räägitakse. Lõuna-Prantsusmaa on ilus. Provence võluv ja Cote d'Azur puhkajate ammune lemmik.

St Rapaheli lähedal

Palju sõltub muidugi kuidas, kuhu, kellega ja millal sinna satud. Meie valisime ajaks hooajavälise septembri lõpu, majutusime St Raphaeli lähedal kena vanapaari juures villas tuba üürides ja reisida tuli, teadagi, beebiga. Või läheb Heidi juba tormaka väikelapse kategooriasse? Kui temalt küsida, siis kindlasti.

õhtul söömas, beebiga

päeval söömas, beebiga

pildistamas, beebiga

Õnneks oli ka hetki, kui laps rohkem rahul oli. Iseseisvuse hetkedel. Kui sai kärust välja toimetama, mänguplatsile tuuseldama või liiva sisse. Suur veeloom ta just ei ole, jahedamast (24 kraadi) basseinist ja mereveest tahaks pigem eemale hoida. Iga kord, kui rannal liivalosse ehitades laine taguotsani jõudis, tõusis neiu viisakalt püsti ja istus kaugemale. Aga küll me veel vaatame seda asja.

Igatahes, reisi ajastamisega võib igati rahule jääda. Suur suvi väljas. Ise pakkisin kiirustades nahktagi, musta jaki, kaks kampsunit ja ei ühtki kleiti. Ei oska seletada, miks. Eks ühed kaasa võetud lühikesed püksid pidid siis nädalakese asja ära ajama. Hea, et lapse riided hoolikamalt läbi mõtlesin ja vähemalt Heidi sai mitmeid erinevaid kleidikesi kanda. Aga riided riieteks. 

Avastasime, et peale meie reisivad septembri lõpus ainult vanemad daamid ja härrad. Eestis ütleksin tädid ja onud, aga siinmail ei kõla see kuidagi paslikult. Samas oli mugav, sest enamasti nad viitsisid Heidile nägusid teha ja vastu lehvitada, mis ta kärus liigeldes rahulolevana hoiab.

Tore on üle vaadata pisikesi puhtaid munakiviseid lilledega kaunistatud mäetippudesse sätitud keskaegseid turismilinnu, aga süda kisub sinna, kus on elu. Seepärast oli väga kosutav viibida mere-äärsetest puhkekuurortitest eemal nooruslikes üliõpilasi täis linnades nagu Lyon ja Aix-en-Provence.

Gordes

Lyon

Lyonist õigupoolest meie reis alguse saigi. Martin sõitis autoga päev varem kohale (Pariis-Lyon 470km- 4,5h) ja meie Heidiga järgnesime rongiga (1h57min). Ingrid ja Louis tutvustasid meile lahkelt kohalikku parki loomaaia ja botaanikaaiaga ning Rhone'i äärset jalutusala. Tagasiteel põikasime veelkord linnast läbi. Igati meeleolukas koht kus elada. Vana ja uus tasakaalustavad üksteist, noor energia mahub ilusti jõgede (jah, neid on kaks!) ja mägede vahele pulbitsema.

Lyoni linnavalitus õhtuvalgus(tus)es

pisut roomlastelt ka (ikka Lyon)

Aix-en-Provence- purskaevude linn

Aix-en-Provance'is pargis

Peatuspaigaks Lyonist Vahemereni valisime Avignoni. Kuigi suvel on seegi keskajal paavste majutanud kohake turistide poolt vallutatud, sattusime meie sinna sellisel hetkel, et mulje jäi hea mis hea. Nii õhtuhämaruses kui hommikuvalguses hoidis linn sind endas ja jättis mulje.

Avignon

Avignon

Eks kõike, mis edasi juhtus, ei jõuagi üles täheldada, aga Nizzast ja Monacost paar sõna (ja pilti) kah. No St Tropez' oleks ka mainimist väärt. Sinna jõudmiseks pidime jätkuvalt seisma ummikus (ei taha teada, mis augustis võiks toimuda) ja kohale jõudes olid turistid linna kunagise võlu ammu nahka pistnud. Esmamuljet parandada ei aidanud ka see, et sisse sõites otsustas Heidi ennast, mind ja oma pisikest mängulooma Hello Kitty't täis oksendada. (Viimane seisis muide mitu päeva unustuses oksese pabersalvräti sees autoistme all, enne kui ta avastasime. Otsustasin siiski puhtaks pesta. Ei teagi, kas seda väikeste tüdrukute ikooni on varem nii kurvalt koheldud.) Selleks ajaks oli ka olematut parkimiskohta otsiv autojuht juba ammu närvis. See paigake jäi lihtsalt tärniks läbitud kultuskohtade seas, aga oma paremaid külgi näitab ta äkki mõnel muul ajal või mine tea, äkki hoopis kellelegi teisele.

St Tropez

Piiratud võludega kohaks võiks nimetada ka Monacot. Ega ootusi polnudki, aga kuna ta jäi nii-öelda tee peale, siis mõtlesime, et mis ikka. Parkisime isegi hetkeks auto ja üritasime jalutada, aga polnud mõtet. Paremad paigad ootasid ees. Nagu Nizza.

Monte Carlo kasiino, autoaknast

Eks Nizzalgi on omad turistimagneti staatuses olemise raskused kanda, aga kuna linn on piisavalt suur, hajub mass pisutki ära. Ja kuumal suvepäeval kosutas otse linnas võtta olev merevesi igati meenutustväärivalt. Kivises rannas oli ka Heidiga lihtsam toimetada, ei ajanud laps omale liiva püksi, vaid mängis kivikestega.

Nizza

jälle Nizza, seekord rannaga

Ja lõppu paar pildikest meie imetoredast staabist, kus võõrustajad õhtuti klaasikese shampuse ja sõbraliku vestlusega kostitasid ja päevade algatuseks merevaatega hommikukohvi pakkusid. Hea oli pärast muljeterohkeid päevi pärastlõunaid basseini ääres veeta.

tsau-tsau, puhkus ja päikesepaiste!