Oktoobrikuine Eestimaa taaskord seljataga. Lause kokku-lahkukirjutamise harjutamiseks. Eesti filoloogid, aidake! Mulle meeldib kahtluse korral alati sõnad liita. Tundub ladusam. 

Igatahes, Heidi sai tunda vanavanemate hoolitsust ja tähelepanu ja mina omakorda selle võrra aega muude asjadega tegelemiseks. Kaks korda 3h lennukis, paar nädalat eesti keelt ja eesti meelt ja tagasi siin ma nüüd olen. 
Aga mitte üksinda. Pool suguseltsi ikka kaasas, nagu meile kombeks. Ja ei saa kurta. Lapsehoidjaid jalaga segada. Päeval saab isegi metrooga Pariisi kaugemates nurkades uitamas käia, sest treppidest tassivad kärus mõnulevat Heidit üles-alla kaks tubli eesti meest. Õhtul saab kinnogi. Eilne George Clooney meistriteos (märtsi-iidid) tekitas selle tunde, mis väga häid raamatuid, filme, muusikat vm kunsti nautides peale tuleb. Et oskaks ometi ise niimoodi..
Aga oskan teisi asju. Hambaid ravida (oskus puhkusel), last kasvatada (aktiivne faas) ja elust mõnu tunda (õnnestub kord nii-, kord naamoodi. Enamasti üle keskmise, ma usun.)
Viimase nädalaga on Pariisi vaatamisväärsustele jälle üks ring peale tehtud. Mõnuga. Iga kord avastad miskit uut ja kasulikku, nopid tarkadest raamatutest mõne huvitava detaili ja üritad seda mällu talletada. See viimane on muidugi keeruline ülesanne. Sest prantslased on oma ajaloo ikka korralikult keeruliseks elanud. Nädala alguses käisime näiteks oma seltskonnaga Triumfikaare tipus. Pärast kella 9 hommikul. Väga mõistlik aeg järjekordade ennetamiseks. Heidi sai Pariisi taeva all joosta ja täiskasvanud, kes vaadet rohkem hinnata oskasid, ennast kaardile panna. Siiani olen Napoleoni võitude auks püstitatud ehitist kaugemalt silmitsenud mõeldes, et ise küll sinna üles ei viitsi ronida. Las turistid käivad. Aga üllatuseks nautisin käiku väga ja väga. Ajastus oli õige. Ja aeg-ajalt turist olla polegi nii paha.
Kuigi ka sellel raskel teel võib tulla takistusi. Orsay muuseumi töötajad näiteks streigivad. Aga jällegi, see poleks ju Prantsusmaa, kui selliseid asju ei juhtuks.
Peatseni.