Täiskasvanute elust ka.
Millest on tehtud diplomaatide kaasad? Suhkrust ja vahust ja portselanimaalist. Paar lähetust veel ja niimoodi jätkates mahun varsti shabloonist läbi, proua omast. Liitusin nimelt mõni aeg tagasi daamide klubiga Bienvenue en France, naisdiplomaatidele ja diplomaatide kaasadele mõeldud organisatsioon lihtsustamaks sisseelamist Prantsusmaal. Alles aasta tagasi vaatasin nende voldikut muheledes, aga siin ma nüüd olen. Küpsem ja tegusam. Neljapäeviti prantsuse keel ja reede hommikuti portselanimaal. Heidil on kaks kaunist hoidjat ja minul vaheldust.
Esimesed tunnid seljataga, võin pisut kommenteerida. Keeletunnis avastasin, et mind on paigutatud tugevasse gruppi. Tavaliselt peaks meid olema umbes 3-4, seekord alustasin üksinda. Õpetaja ikka ka. Hiljem liitus veel üks proua, kellele see oli teine aasta samas kohas. Kursus toimus õpetaja kodus, villas, nikerduste ja kaminakestega. Surve oli kõva. Higi voolas ja pea huugas. Aga eks see keel muidu ei tule. Pingutus on hea.
Portselani maalimine tuleb mul seestpoolt ja naudinguga. Seltskond on samuti väike ja huvitav, pisut eakam kui mina, nagu ikka. Räägime peale lillede ja liblikate (mida maalida) vahel lastest, nemad küll oma lapselastest, aga siiski. Keelelistest apsakatest õnnestus mul teatada, et mu tütar on 18-aastane. Nad tegid peas kiireid arvutusi ja aastad said mõistuspäraselt kuudeks parandatud.
Ja nüüd teemaks Jeanne d'Arc, sest järgmiseks keeletunniks vaja palju vaeva näha.

sa oled mu eeskuju, sest ma pean ikka veel mitu kilo ebaviisakaid kombeid ja -keelekasutust maha võtma ja asendama need heade kommetega, enne kui sealt shabloost läbi mahuksin.
VastaKustutaVäga põnev ise-enesest. Jõulude ajal räägi siis muljeid!
Jah, Pirjo, mõtlesin ka sinu peale kogu protsessi vältel! Aga kõik uus ju rikastab. Daamide terviseks!
VastaKustuta