Promenade Plantée, Ingrid, Heidi ja Roberta (bob)

Üks rohetav paik lapsega jalutamiseks keset suurlinnaruumi jälle leitud (jooksjad ja armunud paarikesed kindlasti julgevad küsida, kas oma nukukäruga kaootiliselt ringi tuterdava pooleteistaastase jaoks on see ikka parim koht, aga). Koht- Bastille'st algav  eks-raudteeviadukt, kus nüüd kulgevad roosi- ja muud ilusad põõsad, mida ma kahjuks ladina keeles küll ei tunne, aga sellegi poolest visuaalselt igati naudin. Võid seal kärutada/jalutada 4,5 km, kui aega ja tahtmist on. Meenutab mõttelt New Yorgi analoogi, kindlasti on neid nii mõneski taibukas linnas veel. Kui õnnelikuks teevad linnaruumi kohad, kus on mõeldud inimestele. Väiksematele ja suurtele. Täiesti tasuta.  

Ja siis pakub noore ema elu selliseid päevi. Versaille's sõpradega lõbustuspargis. Selgus, et Heidi on küps iseseisvalt tiigis ringiratast tiirutava luige seljas sõitma. Olin esialgu kanaemana valmis ka ise sinna paati (luike) ronima, aga õnneks keelas vägesid juhatav härra selle ära. 

Tõenäoliselt ei oleks ka sellel meeletul rallil lastega midagi juhtunud, aga ei suutnud vastu panna. (Pluss minu õigustuseks ütles eeskiri, et alla 2 a laste vanemad peavad neid saatma). Pea sain vähemalt ringi käima. Üldiselt oli hea meel, et teistele vanuses 2-6 atraktsioonidele minema ei pidanud (ei mahtunud). 
Ja üldse on lõbustuspargiga samad lood, mis külalistega. Tore, kui nad tulevad, aga veel parem, kui ... See oli nüüd nali. Sest mulle  külalised meeldivad. Tõsimeeli kohe. Ja meil käivad ainult oodatud inimesed! Aga pöörlevatel atraktsioonidel läheb jätkuvalt süda pahaks. Sellise ilusa mõttega lõpetan.