Kõigepealt, kuna teistest vastuvõttudest rääkimine pole kohane, siis daamide klubiga on selleks aastaks (järgmisel aastal jälle) hüvasti jäetud. Vääriliselt. Pidu toimus Välisministeeriumi kuldsetes saalides. Lauad olid lookas, proovida sai erinevate Prantsusmaa piirkondade hõrgutisi ja samuti ei puudunud ka viisakusvestlus uute tuttavatega. Õnneks ei olnud ma sellest paarisajast külalisest kõige noorem. Üks naine oli oma teismelise tütrega. Aga üldiselt üritan ealistest iseärasustest üle olla ja mööda vaadata, mida aasta edasi. Kahju, et vabas vestluses prantsuse keele vähesest tundmisest veel mööda vaadata ei oska!
Mööda vaatamise teemal jätkates- ühes viimastest 2011. aasta prantsuse keele tundidest tuli meil jutuks, millest järgmisel korral rääkida. Kui pakkusin, et miks mitte võtta teemaks Mitterrandi-aegsed ehitised Pariisis, jäi õpetaja hetkeks vait. Selgus, et klubis on kaks teemat, mida ei puudutata- kaasaja (piisavalt värskelt meeles) poliitikud/poliitika ja religioon. Korrektsuse huvides. Üritasin küll väita, et mõtlesin rohkem ehitiste arhitektuurilist poolt ja linnapilti sobimise arutelu, aga siis tuli õpetajalt kiiresti hoopis sobilikum (mõne sajandi tagune) teemavalik- Haussmann! Kellest rääkida on tegelikult ju igati mõistlik ja möödapääsmatu linnas, kus umbes 60% välispildist tema taktikepi järgi ehitatud. Hea oli veidi teemas tuhnida, kui järgmisel hommikul lapsega linna peal jalutades on võimalus loetut kinnistada. Hommikuvalguses. Need on need võõrsil elamise ära kasutamise hetked, mis rikastavad. Ja mida tuleb osata püüda ja talletada!
Nende teiste nostalgiliste hetkede kõrval. Kuigi pean tunnistama, et ega kodu-igatsust väga tekkida ei jõuagi, kui iga paari kuu tagant Eestis käia! Heidiga läheb ka aina muhedamaks. (Kuigi kodumaistest abikätest kohe kindlasti ära ei ütle!)
Nädalavahetusel Brüsselis käies avastasime eest tõelise põhjamaa. Lumi, millest isegi eestlased unistavad. Martin suutis lörtsi käes Heidi maailmapildi laiendamiseks lumemehegi kokku rullida. Ja sõprade juures sai laps jõulumehe sülle ka sobitatud, jällegi, maailmapildi avardamise eesmärgil. Nüüd oleme kodus raamatuid lapates kahe uue sõna võrra rikkamad. Lumemehe juures teeb Heidi küll mingit imelikku väristavat liigutust ja tõstab käed üles (ei näinud täpselt, mida nad seal Martiniga õues tegid) ja jõulumeest nähes hakkab lällama, mis siis imiteerib eeldatavasti laule, mida lapsed kingi saamiseks esitasid. Aga samm edasi! (siia tulevad illustreerivad pildid, kui fotoka ära laen).
Mu käteosavus on ka sammukese edasi liikunud. Uus väljund sügelevate näppude sündroomile (pärilik! ema liini pidi) on kirigami. Pole kaugel hambaravist. Töötan skalpelliga ja tulemust näeb kohe!
Ilusaid pühi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar