Kui hea, et see on ainult blogi, mitte uurimustöö, nii et saan faktidega pisut umbes rapsida. Lugesin nimelt kuskilt(!), et inimene on kõige õnnelikum, kui mängib oma lastega või loeb raamatut. Kuna mõlemat korraga on suhteliselt keeruline teha ja seda esimest õnne olen ma viimased poolteist aastat palju ja pidevalt kogenud, siis võtsin jõuluvaheajal kätte pisut ilukirjandust. Pealegi, lapsega mängimise rõõmu oleks patt ainult endale hoida, vanavanemad ja tädid võiksid ju natukenegi osa saada. Ma pole kade. Ja nemadki polnud hoole ja armastusega kadedad. Mina omakorda sain argisest maailmast veidi ulmelisemasse pageda, seekord täiesti kaasaegse eesti autori sule läbi. Sel aastal olid pühad veidi vampiiri-maigulised. 


Neid tegevusi, mis elule positiivset värvi annavad ja millega just kodumaal puhkamas olles tegeleda tasub, on muidugi paar tükki veel. Nagu meeldivate inimestega suhtlemine või sport. Ise keskendusin pigem sotsiaalsele poolele. Kehale oleks vist liiga suur shokk, kui nüüd äkki suusarajale oleks tormanud. Tuleb tasapisi alustada. Kõigepealt vaim ette valmistada. Tegelengi sellega juba pikemat aega. Huvitav, et see soojendusprotsess kuidagi tegudeni ei jõua. Mäletan ometi uduselt, et pärast korralikku liigutamist oli hea enesetunne, aga ja aga. Ja aga. 

Heietamise lõpuks konkreetsemaks (meteoroloogilisemaks) minnes, need paar lumist päeva Eestis olid sümpaatsed, aga tagasi kuivas valgusrohkes sügis-kevadises Pariisis olla pole ka paha. Eelkõige just seetõttu, et väikelapsega on see kordades mugavam. Puudub pidev tatine nina ja porine saabas. See asendub küll jätkuvalt tülika keeleruumiga ja kõigi nende teiste mitte-kodus-olemise miinuspooltega, aga vahelduseks sobib. Võiks isegi öelda, et meeldib.