Plirts-plärts, käes on... juuni. Ja ikka see plirts ja plärts ja vahelduv pilvisus. Ootasin Pariisi kevad-suvelt pisut enamat, ilmalises mõttes. Aga ilmalised mõtted pole ju määravad. Pigem taustaks. Pealegi on nende kuude jooksul ka piisavalt ära käidud. Tuulutamas. Ameerikamaast Korsikani.


Ometi oli just ilm (ja isa ja ema) see, mis mind täna kirjutama pani. Üle pikkade ja samas oi-kui-lühikeste kevadkuude. Avastasin nimelt vahepeal, et mitte kirjutada on kordades lihtsam kui kirjutada. Ja täiesti rahuldustpakkuv. Kõik mõtted jäävad endale. 


Aga eile, kui isa meie vanu külalisteraamatuid sirvis ja isegi sinna endale väärilise sissekande tegi..ja mõned päevad enne seda, kui ema rääkis, et ta jätkuvalt iga päev mu blogi klikkab, lootes.. ja täna, kui rahustav vihmasabin Heidit juba neljandat tundi lõunauimastas ja mina jalad seinal mitte midagi teha sain.. käis väike mõte peast läbi, et miks mitte täna natuke kevadist elu kokku võtta.


Järgneb pilt lapsest-

Sest mis seal salata, elu keerleb paljuski selle sinisilmse neiu ümber. Kes on nüüd kaks aastat vana. Peo sai ka. Isiklikult hakkisin pisarate saatel kartulisalatisse sibulat ja toppisin värvilisi puuvilju tokkide otsa, et need siis kunstiliselt sünnipäevalauale asetada. Küpsisetordi küünla pidime küll Martiniga kahe peale ära puhuma, selleks hetkeks oli peo-perenaine juba veidi nutune. Aga pidu oli vääriline. Heidi luges veel mitu päeva üles kõiki külalisi ja hõikas välisust avades "Heidi pidu!" 


Nüüd võiks järgneda mitu pilti Korsika liivarandadest ja türkiissinistest vetest, New Yorgi melukast linnaelust sõprade seltsis, Normandia tuttavlikust puhkehetkest, jalutuskäikudest Brüsselis ja mitmetes setmetes võluvates Prantsusmaa linnades ja muidugi inimestest- külalistest, sõpradest, vanematest, sugulastest. Kogu sellest meeleolukast ajast, mis meid on ümbritsenud. Aga need pildid on juba kuskil olemas. Ei hakka topelt laadima. Kel huvi, küsige!


Ja silmalaud muutuvad raskeks, kuigi aknast kostub iga-aastane muusikapidu- Fete de la Musique. Esimest korda nägin Pariisi täpselt sellel päeval, aastaid tagasi, kui tänavad olid nii nagu tänagi muusika poolt üle võetud. Muusikud parkides ja nurgatagustes, rokist jazzini, klassikast mitte-nii-klassikani. Ja elul pole viga.