Aknast paistab pilvede kohal veel kaks lennukit. Niisiis on meid kokku kolm. Ja vaid paari tunni pärast on see tiivuline liiklusvahend oma töö teinud ja maabun jälle kord Pariisis. Seekord on plaanis eriti magus augustikuu-puhkus, kus kõik, mis seni veel tegemata-nägemata, realiseerimist ootab. Heidi on 13 päeva kodumaal hoolitseva pere kätes ja minul pole ühtki vabandust. Mitte ühtegi. Koostan nimekirja asjadest, mida ihu ja hing ses täiuslikus linnas veel ihaldab ja minek.

No näiteks Eiffeli tornis võiks inimene ju ära käia. Kavatsen valida külaskäiguks parima kaaslase ja aja, et ei oleks hiljem põhjust rääkida, et ei olnudki midagi erilist.

Ja siis ootavad külastamist veel söögikohad, millest suur hulk uksed pühaks puhkuseks (august-august!) kinni on pannud, aga lootus ei kao. Küll leiab mõne usina pisikese bistroo, kus prantsusepäraselt einestada.

Ja jalutada-jalutada-jalutada igatseb mu süda! Bulvarid ja passaazid ootavad mu õrnu valgeid eesti kliimas nii sobimatuid kingakesi.

On ilusad päevad, ütleb sisetunne. Vast ei valeta..