Eile langesid kokku asjaolud, mis muutsid õhtu unustamatuks. Sõber Rea oli nõus õhtul Heidit hoidma (ja sai sellega suurepäraselt hakkama, mis siis, et esimene kord ja magama paneku aeg), et meie saaksime Pariisi sümfooniaorkestri avakontserti nautida. Dirigendipuldis oli Paavo Järvi ja klaveri taga 16-aastane võlur Jan Lisiecki. Mängiti ka Berliozi ja Beethovenit, kuid meeldejäävaim oli Chopini klaverikontsert nr 1. Lapsena mäletan, kuidas vahel klassikalise muusika kontserditel, kui pidi tasa-tasa olema, kippus naer peale tulema. Eile õhtul juhtus vastupidine. Muusika oli nii liigutav, et endalegi üllatuseks hakkasid pisarad mööda põski alla voolama, et siis tilk-tilk kätele kukkuda. Üritasin end küll näpistada ja mõelda millelegi asisele, näiteks lühtrikonstruksioonidele, aga emotsionaalne pool minus võidutses. Ühest küljest on meeliülendav kogemus vabastav, kuid samas pidin end paigutama konteksti, kuhu laialiminekuohus silmavärv ei sobinud. Nii ma seal vaikselt istusin, vaoshoitud prantsuse härrade-prouade seas ja pisardasin. Ja mõtlesin, et ei mõista enam hukka kõiki neid klisheemaigulisi ooperi-stseene filmides("Pretty woman"), kus noored naised liigutusest nutma on pandud.