Toidublogi nurgake. Eelistan jätkuvalt pigem teiste valmistatud toite ja nendest ka räägin. (Kuigi pean tunnistama, et seoses lapse ja tema loomulike vajadustega, mille rahuldamine hetkel minu töö on, olen sel alal tugevalt arenenud.) Uudis seisneb selles, et avastasime pühapäeval perekondlikult maailma parima võileiva. Pesitseb ta Marais, valmistatud juudi stiilis. Sibulaleiva vahele on topitud pastrami (suures koguses), hapukurk, natuke juustu, vist ka tomatit, aga ausalt öeldes ma ei mäletagi, mis seal veel oli, kui oli, sest nii kiiresti sai otsa see hõrgutis. Kahjuks ei tulnud söögist pildi tegemine mõttesegi, sest nautisin hetke. Aga olen lahkelt nõus minema kõigiga, kes siia kanti satuvad, seda võileiba kaema ja sööma. Hea toidunurk mul küll, pilti pole, retsepti pole, lihtsalt kirjeldus, et sõin võileiba ja jube hea oli. Järgmine kord katsun täpsemalt ja paremini. 
Heidile maitses pastrami ka väga. Samas, peale austrite ma ei teagi eriti miskit, mida ta ei sööks. Hetkel järab ta hea meelega ka jääkapist võetud närimisrõngast, sest jälle on saabunud beebielu see etapp- hammaste-tuleku-aeg. Peatükk- silmahambad. Suhteliselt tüütu nähtus, aga professionaalina võin öelda, et ikkagi vajalikud. Avaldub see aeg-ajalt lõpmatuna tunduvates vingumisperioodides. Pühapäeval tabas hädaldamine ja kiunumine meid vahetult enne maailma parima võileivani jõudmist linnas jalutades. Närvid olid pingul. Õhus oli pinget. Võib-olla see oli ka üks põhjuseid, miks leivake niii hea tundus. Päästja-pastrami sai Heidi suhu toppida ja võluväel asendus vingumine matsutamisega.
Prantsuse keelest ka väike peatükk. Arenen tasapisi. Nüüd üritan passiivsest faasist samm-sammult aktiivsemasse pürgida. Mis tähendab, et näiteks mänguväljakutel võtan veslussabast kinni ja püüan ka ise veidi rääkida. Iga algus on keeruline, eelmisel nädalal ütlesin kiirustades, et Heidi on neljakümne-kuune (quatorse (14) ja quarante(40)!)ehk õige pisut üle 3 aasta vana. Õnneks saab vesluspartneri reaktsioone jälgides parandusi teha. Kui silmad ikka suureks lähevad ja kulmud juuksepiirini kerkivad, siis tõenäoliselt juhtus väike keeleline apsakas. 
Kõige kindlam on rääkida mänguhoos laste vanematega (loe- hoidjatega). Siis saab vajalikul hetkel, kui natuke mõelda vaja, lapse juurde minna. Selgitus- tead küll, mida tahad öelda, sõnad kõik peas ringlemas ja olemas. Ainult et aega vaja, et nad õigesti ritta seada. Siis lähed korra lapse juurde, et aega võita ja mõelda, kuidas lause moodustada. Puhastad liivaseks saanud pükse või midagi ja siis vestlusesse naastes saad juba korraliku lause ühe jutiga välja öelda. Läks jutt jälle pisut keeruliseks, aga vast jõuab mõte kohale.   
Lõppu pildikesed lapsest, nagu ikka.