fotopisik.ee

Hilissuvi on alati olnud omamoodi aeg. Ühelt poolt toidavad vaimu veel mälestused suvest, samas näitavad jahenevad pimenevad õhtud teed sügisele. Nüüd, lapsega kodus olles, sarnanes suvi kooliajal kogetuga. Vabadus ja muretus, teatud mööndustega muidugi. Pere ja sõbrad. Aga oskus seda kõike tunnetada ja hinnata on teistsugune. Tänutunne eelkõige perele, keda nüüdseks Martini lähedaste arvelt juba topeltkogus, on suur ja raskesti kirjeldatav. Mõtlen sellele tihti. Hoolivatele, hoolitsevatele ja suure südamega inimestele oma elus. Parim, mida mina teha saan, on üritada neid väärtusi Heidile edasi kanda ja temast korralik inimene kasvatada.

õnnelik laps ja rahulolevad vanavanemad

Nagu eelnevast lõigust võib järeldada, möödusid kaks suvekuud Eestis suurepäraselt. Järgmisel aastal jälle!
Pilte tegin endale kohaselt mõõdukalt, mõned siinolevatest on salongipildid jäädvustamaks Heidi esimese aasta väljanägemist tulevastele põlvedele.

Taamal maja, kus kasvas mu vanaema, Lõuna-Eesti romantika

Nüüd tagasi Pariisis, otsustasin end taas pisut kätte võtta ja blogisse tihedamini kui korra paari kuu jooksul sissekandeid teha. Eks näis, kas õnnestub. 

fotopisik.ee

kellele austrid, kellele makakad

Natuke tahaks veel eelnevast kümnest päevast muljetada. Käisime nimelt puhkusel mere ääres Normandias. Sõbra isa majas. Nädala sees olime neljakesi, peale minu ja Heidi veel sõbranna Alje poeg  Sannuga. Nädalavahetusel liitusid tööinimestest isad. Sannu on Heidist nii pool aastat vanem ja üldiselt möödusid päevad nende kisklemist ennetades või tagajärgedega tegeldes. Elukool. Aga kui kisklemine toimub mereäärses suvilas, kus aknast lainemüha kostab ja liivarand minuti kaugusel, ei saa nuriseda. Lapsed möllasid päev läbi rannas või aias, sõid nagu kasvavatele organismidele kohane ja magasid nagu notid. Pärast paari päeva koos läksid nad ka samasse elurütmi, Heidi hakkas kaheksani magama ja mitmetunniseid lõunauinakuid pidama. Uinakud, mis meile Aljega lubasid mitmetunniseid lõunapause austrite ja shokolaadikoogikeste, päikese ja raamatutega. Kuna telefoni laadija reisis pärast esimest nädalavahetust Martiniga Pariisi tagasi, ei seganud ükski väline tegur suvepikenduspuhkust. Õnneks pööras ilm enne äratulekut jahedaks ja vihmaseks, sest vastasel juhul oleks päris raske tagasi suurlinna pöörduda. 

Nagu ikka, soojadel päevadel polnud aega pildistamisega tegelda, tuli päikest nautida. Aga mis sa jaheda ilmagi ikka muud teed kui suvepuhkust jäädvustad, kapuutsid peas.

Tipp ja Täpp, pätid mõlemad.

Aga Pariis tervitas meid päikesepaiste ja loomuliku sarmiga. Lõppu üks pildike Seine'i äärsest rannast, mis nüüdseks küll ära koristatud, aga vähemalt korra sai Heidi seal mürada. Nüüd pilti vaadates ei anna see üldse edasi just selle jõeäärse liivapromenaadi iseloomu, võiks olla ükskõik milline rannake maailmas, aga üritan mõne asjalikuma pildi ka sõpradelt nuiata ja lisada. Adjöö!