Isadepäev. Martini jaoks siis esimene. Seega väga oluline. Tähistasime jalutuskäiguga Pariisi ühes kaunimas pargis- Buttes-Chaumont. Pargi keskel on järv, mille keskel omakorda kaljusaar, kuhu saab üle rippsilla. Heidi oli hea tütar ja magas rahulikult vankris, kui meie pingil lõunatasime. Vahelduseks hanemaksapasteedile ja austritele oli menüüs lihtne burger juutide restost nimega Burger Queen (hmm..).

Õhtul tähistas Martin isaks olemist ka köögis ja valmistas merekarpe. Minu kingitus oli elutoas püsimine.

Muidu oleme siin veel kunstizaalides käinud. Moodsat kunsti näidati Palais de Tokyos. Muuseum asub hetkel New Yorgi avenüül, aga 1945. aastani kandis see Tokio avenüü nime. Väljapanek ise oli muidugi väga moodne, meie ei saanudki kõigest aru, aga Heidi nautis. Eriti meeldis talle video trenazööril jooksvast mehest. Samastus vist selle ängiga, mis inimest tabab, kui üritad ja üritad liikuda, aga edasi ei saa..

sein ja püksid

tsemendiga täidetud täiesti trimmis jalad

lemmikud sokk-kaktused, ei pea kastma ega midagi

Laupäeva pärastlõuna veetsime aga Petit Palais'. Pariisi väike on ikka väga suhteline mõiste. Mitu korrusetäit kunsti mahutas see pisike muuseum igatahes vabalt.

Kui lapse-uudistest rääkida, siis täna andsin talle esimest korda kruusist vett juua. Sest tundub, et igasugune lutt-lutipudel Heidit üldse ei huvita. Luti olen vahel öösel kätte andnud, kui kaeblemine väga tüütuks muutub. Siis ta mängib sellega, närib rõngast ja toimetab niisama, aga otstarbeliselt ei kasuta.