neljapäev, 18. november 2010

Novembrikuine argipäev möödub märkamatult. Kõrvaltänavatele püstitatakse pidevalt jõule kuulutavaid elemente. Sarnaselt New Yorgi kaubamajale Macy's on ka siinsed Lafayette'i galeriide vaateaknad rikkalikult kaunistatud ja tõmbavad uudishimulikke ligi. Näiteks Abba-teemalise tantsiva nukuparaadiga. Üldiselt üritan enne jõuluaega poodidest eemale hoida. 


Üleeile alustasin taas prantsuse keele õpingutega. Esimene tund möödus entusiastlikult. Loodan, et see tunne püsib mingigi aja. Kuigi vast nii mõndagi selle keele õppijat tabab aeg-ajalt peaga vastu seina jooksmise tunne. Tegu on ikkagi tõelise aju- ja keelegümnastikaga, eriti minusugusele soome-ugrilasele, kellel kooliajal prantsuse keelt pea 100%-lt vältida õnnestus. Minu eeliseks on samas soodne keskkond, sest hetkel jooksen ma iga kord uksest välja astudes peaga pigem vastu prantsuse keelt kui seina. Poes, apteegis, pargis, bussis.


Bussidest või siinsest ühistranspordist üldiselt rääkides paneb imestama kontrolöride rohkus. Ei tea, kas asi on minus, aga umbes 5-st korrast, kui metrood/bussi olen kasutanud, on 2 korda piletit kontrollitud.


Eile võtsin esimest korda ka jooksutossud välja. Raseduse ja post-raseduse perioodi käigus olen küll kõik trenniriided kuhugi kindlasse kohta paigutanud, nii et neid enam leida ei suuda. Ühed dressipüksid kraapisin siiski kuskilt välja. Veidi enne kella 19 parki jõudes avastasin eest aga kottpimeda paiga, kus peale minu veel paar jooksjat, mõned tumedad kogud ja trobikond pargivalvureid toimetasid. Sättisin ennast usaldusväärsena tunduva  lippaja (mitte liputaja) järele (järgi?) jooksma ja tegin väikse ringikese. Siis aga suundus tüüp värava juurde painutusi tegema ja mina suundusin igaks juhuks pargist välja valgustatud teedele. Mine sa tea! Ega esimene kord ei tasugi liialt pingutada. Täna õnneks lihased ei valuta.


Nüüd suundun tagasi igapäevaste tegevuste juurde ehk siis hetkel Heidiga koos roomama. Ta on alates hetkest, kui talle spets-mati ostsin selles suhtes taandarenenud ja vajab vist meeldetuletamist. Pilte siinkohal igaks juhuks ei näita. Sooviksin mingisugustki Pariisi diplomaadiproua imidzit säilitada.

9 kommentaari:

  1. Mul on onneks elav kujutlusvoime ja ka selged malupildid Heidi joupingutustest!

    VastaKustuta
  2. Mari-Liis, äkki oled ikkagi sina see tõeline roomamisinspiraator. Oled varem ka seda täheldanud või oli Heidi esimene õpilane?

    VastaKustuta
  3. Leod ta roomama ei pannud. Hmmmm.... kyll aga ML kohaloleku tagajarg oli see, et Leo tombas ise end istuma.

    VastaKustuta
  4. Loodame, et see oskus säilib! Peatse kohtumiseni Pariisis!

    VastaKustuta
  5. ML on ikka hea tsikk, käib siin mööda Euroopat kõikide tavarutiini segamas!!!

    Heleri

    VastaKustuta
  6. Jah, Heleri, mis uusi trikke sul ette naidata on?

    Aga yldiselt on vist see, et ju ma ikka lahendan mingeid filosoofilisi hadaolukordi ja seega ka uued oskused.

    VastaKustuta
  7. mhm, pärast Mari-Liisi käiku meil, punnitas mu kaheaastane tomat õiest tomati välja. ja see pole veel kõik... Villem hakkas mulle kleite õmblema ja Tobias tegi autojuhiload ära.

    Olgu, olgu, see esimene, on tõestisündinud, teiste kallal aga veel töötame.

    VastaKustuta
  8. nii et she actually made your cherry pop! ainult ML saab sellega hakkama! ja kui meid kokku lasta on cherry wars!


    heleri (kell on vist liialt hiline... juhe juba vaikselt koos)

    VastaKustuta
  9. Mari-Liis, Pirjo ja Heleri, teie asjalikele kommentaaridele võib alati loota :)

    VastaKustuta