Ei saa interneti teemast jätkuvalt üle ega ümber. Tuli jälle üks mees. Kohvriga. Juhtmetega. Toimetas. Podises omaette habemesse ja sahmis pistikupesades. Vaatas kannelt (panin pilli jälle üles, nagu New Yorgi aegadel), podises, et kes seda pilli mängib ja palun mullegi mängida. Viskasin reilendri (raudvara, ainus lugu, mis une pealt tuleb..teisi lugusid ei ole veel jõudnud vaadata). Lootsin, et äkki muusika aitab. Nii nagu Eesti kunagi vabaks lauldi, toovad kandlehelid interneti. Kahjuks siiski mitte. Paari päeva pärast tulevad uued mehed. Eks näe, kas samuti muusikahuvilised.

Muide, laupäeval sõitis Heidi esimest korda metrooga. Ma veidi pabistasin, sest korra on ta võõras liftis paanikasse läinud. Nuttis lohutamatult kuni Martin tuli ja ta sülle võttis. (Minu süles miskipärast ei rahunenud). Aga metroos käitus igati suurlinlikult. Uudistas rahulikult maailma. Käruga on meil praegu metroos sõitmiseks küll piiratud võimalused, sest enamasti liftid puuduvad. Meie juurest läheb üks uuemaid liine, kus ka ratastooli ja vankriga inimestel võimalik liigelda. Ja viib see toredate parkide juurde, nendega me nädalavahetusel tutvumas käisimegi.

hanede rünnak

Vincennes'i mets

Bercy park

Nüüd oleme paar päeva ilma Martinita hakkama saanud, ta korra kodumaal. Kohe esimesel õhtul läks elekter ära. Tüüpiline, nii kui mees uksest välja saab, hakkab juhtuma. Tutvusin elektrikapiga. Õnneks on Martini töökaaslased väga abivalmid ja kui midagi vaja, kohe aitavad. Nii et hätta siin ei jää.