Meil on juba paar päeva täiesti toimiv internet! Nii uskumatu kui see ka ei ole, suutis viimane tehnik asja korda ajada. Muidugi mitte päris agadeta. Darty box, mida peaksime saama kasutada ka telefoni ja teleka jaoks, 100% siiski ei tööta. Televiisorit nimelt veel vaadata ei saa. Järgmisel nädalal tuleb seitsmendat korda mees. Ma väga kardan, et see tähendab kokkuvõttes seda, et pärast näeme telekat, aga internet läheb ära või siis pole kumbagi.

Saan aru, et Eestis on juba lumi! Mis ilmadesse puutub, siis meil on ka vaikselt sügis tulnud. See tähendab jahedust ja aeg-ajalt vihma. Tüütu on see lapse riidesse toppimine. Samas on värskelt veel meeles kuum suvi, kui olid vastupidised probleemid ja pidi pea-aegu palja lapsega keldrisse ronima, et kuuma käes ellu jääda.

Kuna on nädalavahetus, käisime ka väikesel väljasõidul. Kohtadeks linnad la Fere ja Laon, mis asuvad Pariisist põhja pool. Ilm oli kahjuks lausa koera oma. Kui Heidi ka aeg-ajalt rahulolematuks muutus (pehmelt väljendades), siis tekkis küll küsimus, et milleks üldse kodust välja tulla. Palju mugavam ja mõnusam oleks ju soojas korteris diivanil lesida. Järgmisel hetkel aga leiad ennast mäe otsas kõrguvast 12. sajandi katedraalist või kodusest saiapoest, kus müüja õhinal oma sugulasest räägib, kellel pidavat olema veel suurem laps kui meil. Või satud hoopis suvalisse prantsuse väikelinna brasserie-baari, kus peale minu ja Heidi kaks meest hommikust õlut libistasid ja meiega sõbralikult juttu üritasid puhuda (olime kahekesi, sest Martin oli parasjagu tööülesandeid täitmas). Ja mõistad, miks tasub käia ja ringi vaadata ka siis, kui vihma sajab ja sul on 4,75 kuune laps. Iga sohvaväline kogemus viib sind lähemale kohaliku maa ja kultuuri mõistmisele.

Nende mõtete lõpetuseks lihtsalt väike pilt Merlega kivimüürilt. Rainer tabas hästi hetke.