Meil pole jätkuvalt kodus internetti! Eile käis järjekordne mees nentimas, et nende probleem ei ole ja järgmine nädal saadetakse uued kutid peale. Martin käis vahepeal kohapeal õiendamas, et miks asjad ei toimi. Talle vastati, et härra, ärge muretsege, see on normaalne, et kõik võtab aega! Meil on siin Darty (suur internetifirma), mitte mingi boutique! Ei saagi aru, kas see on prantsuse huumor või tõesti võtabki kõik nii palju aega. Pangakaardi saamiseks käis Martin eile pangas järjekordset allkirja andmas (lisaks sellele kirjade kuhjale, mis mul sahtlis on), loodetavasti järgmisel nädalal saan kätte.


Muidu olid meil siin vahepeal külalised- Merle ja Rainer, kellega koos Normandias käisime. Kogu reisi piltide eest täname Rainerit. See on tõenäoliselt kõige jäädvustatum retk meie elus.

Teekonna algus kulges Monet tähe all. Juba Pariisis käisime Monet näitusel, mis pidavat olema maailma suurim temale pühendatud väljapanek. Nagu pildilt näha, ei olnud me ainukesed tema talendi austajad.


Monet veetis päris suure osa oma elust Normandias ja meie reisi esimene peatuspunkt oligi Giverny, kus asuvad Monet aiad ja maja. Vast tulevad igaühele ette vesirooside ja sillakestega pildid, vot seal need maalitud olidki. Kõik see oleks veelgi fantastilisem olnud, kui peale meie ei oleks aias jalutanud ka mitu bussitäit ameeriklasi ja jaapanlasi. 

See õige!

Pisut rahulikum oli Rouenis, keskaegsete katedraalide linnas. Monet maalidest olid Merle lemmikud pildid Roueni katedraalist ja olime väga vaimustunud, kui enda arvates lõpuks õige kiriku üles leidsime. Rainer pildistas siit ja sealt, käisime mitu tiiru ümber hoone, üritasime sisse saada, aga kuidagi tühi oli kogu kirik ja selle ümbrus. Kaardilugeja Martin uuris veidi olukorda, väitis, et oleme vale katedraali ees ja juhatas meid järgmise kiriku juurde. Jällegi, keskaegne gooti stiilis pirakas, aga kuidagi ei tulnud piltidelt tuttav ette. Kaardilt selgus, et linna peal kõrgub veel üks potentsiaalne kandidaat. Seekord olid kiriku ees ka pildistavad turistid, nii et tundus õige koht. No ja teistest veidi võimsam oli see ka. Tavainimese võib ikka segadusse ajada küll, kui linn liiga tihedalt kultuuri täis on pikitud.

katedraal nr 1

järjekordne torn taamal

Ööbimiskoha saime ootamatult uutelt prantsuse-eesti tuttavatelt, kes lahkelt oma rannikul asuvat suvemaja lubasid kasutada. Maja oli merele nii lähedal, et õhtul võis voodis lainete laksumise saatel magama jääda (kui Heidi nohistamine parasjagu vaiksemaks jäi). Asukoht oli nö Normandia Riviera, ilusate sadamalinnakeste Honfleri, Trouville'i ja Deauville'i lähedal. 


Teine päev kulges Normandia dessandi radadel. Juba autos tuletas Rainer meile 1944. aasta 6. juuni sündmusi meelde, lausa minutilise täpsusega. Koha peal olles, mööda rannikut sõites, mälestusmärke ja Teises maailmasõjas hukkunute kalmistuid külastades paneb olustik ajaloo karmide käikude üle mõtlema ja tõdema, kui õnnelikul ajal mina ja mu eakaaslased sündinud on.

Õhtu lõpetasime ühe Prantsusmaa populaarsema turismiobjektiga- Mont St-Micheli saare külastamisega. Ajastasime oma käigu õhtuse veetõusu ajaks, mis muutis muinasjutusaarele kuiva jalaga saamise ja sealt lahkumise pea-aegu võimatuks. Martinil oli Heidi kõhukotis ja kuna saarelt autoni viiv laudtee oli tema lahkumise ajaks kohati juba kümmekond cm veel all, sai ta teistelt turistidelt suure tähelepanu osaliseks. 

mõõn ja tõus

Õhtul tagasi ööbimispaika sõites (pea 2h) suutis Heidi meid päris korralikult proovile panna. Väikeses autos neljakesi nutva lapsega väga pikalt veeta ei ole vast kellegi unistus. Õnneks olid külalised olukorraga kursis ja väga mõistvad. Ja eks iga nutt saab ükskord otsa ja uni tuleb ükskord nii või naa.


Viimaste päevade tegemistest ei jaksagi hetkel kirjutada, sest endalgi hakkab uni nii ja naa tulema.