Normandiast rääkides ei saa üle ega ümber piirkonna söögist ja joogist. Viimase päeva pühendasimegi siidrile, calvadosile ja juustule. Külastasime paari maalilist õunapuuaedadega talu, kus sai jooke degusteerida ja soetasime endalegi mõne maitsvama pudeli. Praegu on siidritegijatel kiired ajad, õunte koristamine käib. Kõik oli väga ehe, jooke pakkus otse aiamaalt tulnud  noormees, mitmendat põlve calvadosivalmistaja. Vähe sõnu, palju maitset.

Pärastlõuna veetsime juustudega, käisime lausa ekskursioonil, kus näidati püha teekonda lehmapiimast juustuni. Kohalikus mini-linnas Camembertis, kus elab lehmi hulka rohkem kui inimesi, valmistatakse ka Eestis populaarset Presidendi juustu. Maitsta sai ka, kahju ainult, et Merle ja Rainer oma juustukera meie külmikusse lõhnama unustasid.

Ka restoranides olid toidud korralikult kooresed-kastmesed ja maitsvad. Mul oli ühe salati peal näiteks korralik tükk võid. Martin tahtis seda küll juustu pähe ampsata.

Martinist rääkides oli tema keeleoskus kogu reisi vältel asendamatu. Muidu ei võeta sind pea kuskil eriti jutule, välja arvatud tõsistes turistikates. 

Üldiselt kulges elu külalistega sündmusterohkelt ka enne reisi, näiteks sattusime ühel pärastlõunal Tuileries aedades moekeerisesse. Läksime sinna jalutama, kui äkki hakkas vastu tulema igasugu sätitud moe- ja trendiinimesi, modelle ja neid jäädvustavaid fotograafe. Selgus, et seal oli just lõppenud üks Pariisi moenädala üritus. Ajasime Rainerigi oma korraliku kaameraga asja jäädvustama. Kogu see üritus oli päris koomiline, modellid muudkui poseerisid ja paparazzid jooksid. Mõne kuulsama tegelase ümber kogunes lausa parvekesi. Täiesti omaette tundmatu maailm.

Usun, et nii mõndagi blogilugejat ei huvita aga mitte niivõrd see, kuidas me Normandia avarustes või küünalvalguses Sacre Coeuris missal käisime, vaid pigem minu järjekordne saavutus köögis. Nimetaksin seda noore ema krõbe-(kõrbe-)kanaks ja välja nägi ta selline-

Valmistamine oli lihtne- pistsin kana ahju ja läksin Heidit õhtusele uinakule panema, kuid jäin protsessi käigus ise ka tukastama. Pea-aegu kaks tundi hiljem vaatas mulle ahjust vastu just selline tegelane. Kui naha katki lõikasin, leidsin selle alt paar numbrit väiksemaks kahanenud kana. Kõhu sai täis, aga ahjuga ma jätkuvalt sõber ei ole. Taimerit kasutan ka nüüd rohkem.

Heidi fännidele (tean vähemalt paari) nii palju, et ta muutub iga päevaga üha asjalikumaks ja armsamaks. Tahab istuda ja astuda, aga veel nagu päris ei oska, üritab meid matkida ja kilkab naerda. Tubli lapsuke.