Bonsoir!
Pole ammu toidust kirjutanud. Asi lihtsalt selles, et toibun veel viimasest kulinaarsest katsetusest. Loomasõbrad ja tundlikud hinged, silmad kinni!

Ei süüdista kedagi, kes nüüd taimetoitlaseks hakkas. 
Aga ma kaotasin nädalavahetusel oma jänese-süütuse. (See lause on sellele osale mu lugejaskonnast, kes vulgaarsemale väljendusele rohkem avatud. Nimesid ei nimetaks, aga tervitused Rihole, Leelole, Ketlinile ja Pirjole!) Klassikalisemale lugejale selgitus, et küpsetasin esimest korda elus jäneseliha. Päris ebamugav protseduur ja niipea kordamisele ei lähe. Palju tööd ja vähe villa võiks ka öelda. Liha apelsinikasmes mõjus iseenesest sümpaatselt, aga süües ei tahtnud ülalolev pilt kuidagi silme eest kaduda. 

jänes nr 2, see nunnum..

Õnneks pakub Prantsusmaa ka palju muud kui jäneseliha (näiteks tigusid ja konni). Viimastel nädalatel olen endale üritanud meelde tuletada, et siin elamise aega tasub hästi (sõna mõistlikult tundus liiga mõistuspärane) kasutada. 
Käisin lõpuks ära Orsay muuseumis ja mis kõige olulisem, nautisin seda. Suurtes muuseumides on teatavasti suur oht ennast kaotada ja väsitada.
Samuti kuulasin ilma igasuguse igavustundeta ja täiesti vabatahtlikult 2,5h klassikalist muusikat, Paavo Järvi juhatusel Pariisi orkestri esituses.
Aga muretsemiseks pole põhjust, liigse kultuursuse tasakaalustamiseks käisin ühel õhtul poodides ja McDonaldsis. 
Bonne soirée!