See kõik algas eile, kui prantsuse keele tunnis daamide klubi kohta ankeete täitsime. Miskipärast tegime seda anonüümset tegevust kõik koos arutelu vormis. Igatahes, juba teise küsimuse juures, kui 25-30 aastaste kasti linnukest tõmbasin, tundsin ennast miskipärast ebamugavalt ja vasak käsi tõmbus reflektoorselt vastust varjama. Kuues küsimus oli, et kas teie, kes te olete 25-40 aastased, sooviksite aktiviteete noortelt noortele ehk siis tegevusi, mida korraldaksid teievanused? Üle laua kostus vastuseks, et muidugi! kindlasti!, kahju ainult, et ma liiga vana olen. Õpetaja, kelle lastelastest ma õnneks umbes paarkümmend aastat vanem olen, kirjutas nooruslikus käekirjas vastuseks- miks diskrimineerida? 
Täna kuuskümmend pluss naistega portselani maalides naersin kaasa, kui daam nr 2 kirjeldas oma õige pea saabuvat unistuste sünnipäeva, mis lõppeks karaokega. Inimese sisemine põlemine jääb ju alles, särtsakus ja huumorimeel ei kao kuhugi, kui sellel minna ei lase. Vettehüpped 80ndates aastates võib olla argipäev. 
Kuidagi kerge hakkas mõeldes, kui palju veel ees. Ja kui hea on just praegu. 
Ja see kergus suunas edasi mõtlema enda unistuste päevale, nädalale, elule. Millega olengi oma vabamaid hetki täitnud. Mida aga avaldada oleks ebaaus.