Elu lapsega on nagu elu lapsepõlves õega. Pidev jagamine. No kui mehe võtad, peab ka jagama, aga siis saab aeg-ajalt naiseliku sarmi abil viilida. Heidiga ei anna tulemust. Lihtsam on alla anda, kui vingumist kuulata. (Vähemalt ei tule küünistama nagu Leelo kunagi. Õelus-vendlus.) 
Pluss veel imiteerimine. Pidevalt tuleb valvel olla. Kui ise ikka võileivaga diivanil lösutad, ei saa lapselt paremat nõuda. Hommikul croissanti nosides ei lähe ka lapsel puder kohe kuidagi alla. Eeskujulik inimene on väga raske olla. Ajaga on ju hunnik jäljendamist mitte väärivaid harjumusi omaks võetud. 
Igatahes, hommikukohv ei ole teatavasti pisikeste lõbu. See on ikkagi üks nendest palju igatsetud rituaalidest, mis täiskasvanuelu juurde kuulub. Aga Heidi tahaks ka midagi samaväärset. Saab siis vahustatud sooja piima. Selle vahetuskaubaga olen ise päris rahul. Lapsel kaltsium ja minul veidi vaba aega oma joogi jaoks.

Ja kreemitamine, väga väärt tegevus. Hoiab naha niisutatud ja noore. Kadestamisväärne, kas pole! Tahaks ka! Vähemalt jäi Heidi oma vanusegrupi toodetele kindlaks. Mis siis, et kreem rohkem tagumikule mõeldud oli. Tänapäeval hinnatakse ikkagi innovatiivsust.

Kui ta ainult teaks, et mina kreemitan selleks, et mu nahk oleks rohkem nagu temal- beebipehme. 
Nii me siin elame. 
Eile tegi mu vihmase ilma tõttu pool päeva kodus püsinud nüristunud meele veidigi rõõmsamaks USA teleseriaal, mis lõppes kahe trendika kauni noore inimese vestlusega unistustest. Paarike soovis elult kahte asja- last ja reisi Pariisi. Mnjah. Vaatasin diivaninurgast oma last, kellega päev läbi mänginud olin ja nüüd veidikenegi oma aega igatsesin. (Siinkohal täpsustus blogi alguses mainitud jagamise teemal. See üks asi- aeg enda jaoks- sellega on väikese lapse kõrval ikkagi nii, et mingit jagamist ei toimu, peab lihtsalt loobuma.)
Ja heitsin pilgu aknast välja, kus pladises see palju igatsetud romantiline pariisi vihmake. Ja mõtlesin, et novot, polegi asi nii hull. Homme! Vot siis naudin jälle neid mõlemaid! Last ja linna!