Ma ei teagi, kas ühel päeval võib kahte postitust teha, aga tahtsin jäädvustada oma tänaöist unenägu kah siia lapsejutu otsa. Et kunagi äkki analüüsin.
Unenägu jägmine. Sattusin suvalisse võimlasse, mis tegutses ka õppe-haiglana. Kuna patsiente oli palju, siis haaras arst-õppejõud mu kaasa ja viis abi vajava mehe juurde, kes keset võimlat matil lamas. Mina viisaka inimesena ei protestinud, läksin asjaga kaasa ja lootsin, et arstiteaduskonnas veedetud aastad päästavad. Mees teatas, et tema valmistub suremiseks, viimase staadiumi vähk, ja et kas ma ei paigaldaks talle kateetrit. Olen seda tegevust küll näinud, aga ise pole kunagi au olnud teha. Kuna ta mainis, et niikuinii hakkab surema, siis hakkasin midagi pusima. Ise ka ei teadnud, mida teen. Patsient sai haisu ninna. Küsis, et kes ma olen. Ütlesin, et hariduselt hambaarst. Ta ütles, et vabandage korraks, ma pean pissile minema (kateeter-pissimine-iroonia). Ja komberdas kiirel sammul minema. Mul ei olnudki piinlik, olin isegi tänulik.
Kas peaksin kiiremas korras tööle naasma, et ei tunneks ennast inimkeha (hammaste) juuresolekul võhikuna?