Internetiga tundub enam-vähem korras olevat. Mees (tegelikult isegi kaks) käis ära. Juba uksest sisse astudes teatas, et teab, et ma eriti prantsuse keelt ei tönka, nii et üritab oma vigases inglise keeles asju selgitada. Martin oli eeltöö teinud. Eks nad seal siis toimetasid, mina Heidiga vaatasin pealt. Heidil on üldiselt päris palju mitte-roosasid riideid, aga sel päeval olin ta miskipärast üleni roosasse riietanud, kroogitud varrukad ja puha. Seda toredam oli interneti-mehe küsimus- is it a man or a woman? Pean tunnistama, et tegelikult ei häiri mind ei keeleapsakad ega see, et beebide soost aru ei saada. Võib-olla tundus tõesti, et kandsin süles väikest roosat meest. Pea-asi, et ta oma tööd hästi teeks ja internet lõpuks koju saaks. Kahjuks pidi ta tunnistama, et tegemist on liini probleemiga ja tema hetkel midagi teha ei saa, aga lubas, et nad võtavad ise France Telecomiga ühendust ja järgmisel nädalal peaks viga saama parandatud. Üllatuseks seekord kõik miskipärast toimis ja oh imet, juba reede õhtul oli nett olemas! Vahepeal oleme ka pangalt saanud umbes kuus kirja erinevate salakoodidega. Kaardini ei ole me veel jõudnud, aga küll seegi päev tuleb.

Mina ja mees?

Nädalavahetusel avastasime Loire'i oru losse. Neid on seal palju. Umbes sama palju, kui lapsega üheks ööks reisile minnes kotte. Tajusin auto tagaistmelt Martini äkilisi liigutusi, kui ta järjekordseid kärurattaid üritas pagasnikusse mahutada. Neljast osast koosneva vankri, lapse reisivoodi ja piknikukoti (siin ei saa küll Heidit süüdistada, sest piimapudelite asemel oli see täis juustu-saia-siidrit) vahele. Aga mis teha, nii mugav on kui lisaks vankrile ka autotooli rattad kaasas, kiirete käikude jaoks. 

Prantsusmaa kiirteedel liiklemine on kallis. Ühe otsa eest küsiti lausa 20 eurot. Proovisime ka ilma tollimaksuta teid, aga Jüri (hääl GPSis) oli kohati päris segaduses, kuna teetööde tõttu pidime palju tiirutama ja tema ainus soovitus oli- võimaluse korral tee tagasipööre. 

Alustasime Pariisist u 80km kaugusel asuvast Chartres'i linnast. Kunstiajaloo tunnist oli ähmaselt meeles 13. sajandil ehitatud katedraal. Seal pidavat asetsema Neitsi maarja kleit, milles ta Jeesust sünnitas. Kahjuks seda imet meil näha ei õnnestunud, küll olid muljetavaldavad värvilised originaalvitraazid ja tasuta sissepääs. 

Edasi suundusime Chambordi lossi- Francois I jahiloss Leonardo da Vinci disainitud keerdtreppidega. Kuna Martin oli seal juba käinud, lubas ta lahkelt Heidiga aedades jalutada, kuni mina lossi sisemuse ja panoraamvaatega tutvusin. Lapsega kodus olles tundub isegi selline väike puhkus omaette olemiseks suure vaheldusena. Mis siis, et veetsin selle koos saja teise turistiga. Ühel hetkel avastasin end täiesti üksi Loire'i jõevaatega torni rõdult ja nautisin seda vaikuse hetke täie raha eest. Samuti sain katuselt Martinile ja Heidile helistada ja lehvitada. 

Chambord'i loss

Enne ööbimispaika minekut jõudsime veel ühe Loire'i oru pärli ära vaadata- Chenonceau lossi. Dramaatilisele puudeallee-sissekäigule eelistasime intiimsemat läbi aedade sisenemist. Need iseloomustused on otse turistiõpikust, kuhu see jõe peale ehitatud kinnisvara auga kuulub. Me ei olnud muidugi ainukesed huvilised. Õnneks jõudsime sinna õhtupoolikul, ei kujuta ettegi, mis seal näiteks augustikuu pärastlõunal toimuda võib. 

Chenonceau loss

Seepärast jäigi väga hea mulje Villandry aedadest, kuhu me täna hommikul vahetult avamise järgselt jõudsime. Kell 9 on vaatamisväärsusteks valmis peale meiesuguste väikelapse vanemate vaid mõni vanapaar, nii et jalutasime seal rõskel hommikul pea-aegu et üksi. Kõik kapsad olid küll väga ilusti värvi järgi ritta seatud, aga üks aianurk oli täiesti pügamata hekkidega! Tõenäoliselt aednik kas streikis või oli varajasele pensionile läinud. Isa Riho küll seda poleks lubanud.

Jõudsime oma väikesel väljasõidul veel paari linnakesse ja veiniistandusse, aga kes seda kõike jõuab üles tähendada ja veel vähem lugeda. Igal juhul on Prantsusmaa õigustatult turismi sihtpunkt number 1.