teisipäev
Heidi sai täna 3. kuuseks. Kasvuga tal jätkuvalt probleeme pole, kannab enamasti 6-9 kuuse riideid, mis teeb riiete ette ostmise pisut raskeks. Näiteks üleeile veetis ta päeva tädi Ruthi kingitud jõulukostüümis, kuna tõenäoliselt siis, kui päkapikkude ja lumememmedega kostüümi aeg kätte tuleb, see talle lihtsalt enam selga ei mahu. Välja sellega siiski jalutama ei söandanud minna, äkki inimesed vaatavad.. Isegi teades, kui vara tänapäeval jõuludele mõtlema hakatakse, tundus august liiga vara.

Kõhukoti ja käruga on linnale varsti tiir peale tehtud. Päris mugav on sellises vanuses lapsega ringi vaadata. Pikemate jalutuskäikude ajal tuleb ainult söötmiseks sobiv paik leida. Proovisime korra ka lutipudelit, aga see oli talle rohkem mänguasja eest.

Täna tegin ka esimese katse köögis. Prantsuse kokakunsti raamatust, millest ma seni vaid kirsikooki proovinud olin. Teadagi, kuidas see katsetus läks. Täna läks kanaga paremini. Või no kanal läks kokkuvõttes halvasti, aga meil kui sööjatel hästi. Piisavalt võid ja sinepit ja koort veinikastmes ja sealt see maitse tuleb. Üldse on söögi ja joogiga siin tõesti suurepärased lood. Kõik need juustud ja köögiviljad ja värsked saiad ja veinid ja siidrid! Naudingute maa.

kolmapäev
Täna oli nii ilus päikesepaisteline päev, et otsustasime Heidiga jalutama minna. Panin ta kõhukotti, võtsin käru, raamatu ja peenraha ja suundusime koduparki. Kõik algas hästi. Käisime boulangerie’st läbi ja ostsin rosinasaia. Müüja sai isegi aru, kui talle un pain aux raisins ütlesin. Rosin on pr keeles päris ebamugav öelda! Muide, selle sama rosinasaia pärast ootab Martin reedeid. Sest korra nädalas ja just reedeti lubab ta endale seda pisikest naudingut.
Samuti sain pargi väravas enam-vähem hakkama ootamatu vestlusega. Üks mööduv vanadaam hakkas muga rääkima, sain aru mõnest olulisest sõnast nagu adorable ja bébé. Vastasin naeratades, merci madame! Vestlus jätkus, nüüd sain aru, et ta vaatas Heidi roosat särki ja pakkus, et tegemist on tütrega. Oui, une fille, ütlesin. Ja lisasin täitsa oma lause- elle a trois mois. Kuna vestluse jätkamine tundus ilmselgelt liiga riskantne, naeratasin ja pöörasin esimesel võimalusel temast vastassuunas.
Selleks ajaks Heidi juba magas ja ma sain rahulikult pargipingil saiakest nosida ja lugeda. Raamatuvalik langes Tode Raadiole, kuna seal toimub tegevus tuttavates linnades. Lõpetuseks otsustasin pargile tiiru peale teha ja siis koju suunduda. Jalutasin ja jalutasin ja märkasin tuttavat väravat, mis tundus olevat sama värav, kust me sisse jalutasime. Sealt väljudes ei jõudnud ma küll samale tänavale, kust olime tulnud, aga otsustasin usaldada sisetunnet ja edasi minna.

Siinkohal väike kõrvalepõige sisetunde teemadel. Miks soovitatakse sisetunnet usaldada? Mis orienteerumisse puutub, siis olen emasse, kes näiteks kaubanduskeskuses iga kord poest väljudes valele poole suundub. Ja linnas liikudes ei ole orienteerumispuudega inimesel üldse mõtet sisetunnet usaldada, sest see ei ole usaldusväärne!

Mina aga usaldasin. Kuna olin Pariisis ennegi täheldanud, et tänavad vahetavad aeg-ajalt nimesid üksteiseks üle minnes, siis lootsin, et varsti lihtsalt vaatan tänavasilti ja olen tuttaval tänaval. Kui seda tükk aega ei juhtunud, pidin kotist kaardi välja otsima. Kuna keset tänavat kaarti mulle eriti vaadata ei meeldi, lasin kiiresti pilgu üle ja täheldasin, et varsti peaks edasi minnes tulema ristmik, kust saan kodutänavale pöörata. Seda ristmikku muidugi ei tulnud, sest sisetunne oli mind vales suunas juhatanud. Siin on linnapildis väga populaarsed ringteed. Nüüd olin sattunud ühele järjekordsele. Jälle kaart välja- leidsin sealt ühe tänava, mis pidi natuke teist kaudu mind koduni viima. Aga kaardil olevat tänavat reaalsuses mul sealt ristmikult leida ei õnnestunud. Kuna tagasi minna ei tahtnud, otsustasin teise sama tähega algava tänava kasuks. Sisetunne arvas, et sarnase nimega tänavad viivad äkki ka sarnasesse kohta J Kui tükk aega oli jalutatud ja aega oli nii palju kulunud, et Heidil hakkas uni vaikselt lõppema, otsustasin otsetee otsimise lõpetada ja kindluse mõttes tuldud teed tagasi minna. Aega võttis, aga koju ma jõudsin. Jalutuskäik venis küll pikale, aga õnneks oli ilm ilus ja meist üleval pool asuva 17. piirkonnaga tutvumine igati asjakohane, sest seal on tore ka tulevikus jalutada.

Koju jõudes pidin veel lifti ka pea-aegu kinni jääma. Uksed ei tahtnud kuidagi lahti minna. Ärevaks tegi mind asjaolu, et Martin on korra siin lifti kinni jäänud ja prantsuse keeles pidanud oma olukorda selgitama. See oleks mulle küll üle jõu käinud. Korra jõudsin ette kujutada karjuva lapsega meeleheitel koduperenaist, kes keelt ei oska ja lõpuks liftist päästetakse hetkel, kui ta just last toitma on hakanud.. Aga õnneks jäi see vähemalt täna ainult kujutluseks.

Muide, täna tuli Martin koju kõiksugu juhtmete ja tehnikaga, nii et lootust on, et varsti-varsti saame omale interneti!

Kuna Ingrid jättis oma prantsuse telefoni mulle, siis see mure on lahendatud. Kui hästi läheb, saan homme ka kohaliku pangakaardi. Nii et põhiasjadest on jäänud veel kohalik ravikindlustuskaart. See võib võtta poole aasta ringis, nagu olen kuulnud, aga eks seni saab eesti kindlustusega hakkama.