Oleme siin viimased päevad Heidiga ja tema unega põhjalikumalt tegelenud. Tundub, et need paar päeva unetreeninguid hakkavad mõjuma (nädal vähemalt veel ees, esimesed päevad kõige raskemad). Põhimõtteliselt tähendab see iseseisvalt magama jäämise harjutamist, paned väsinud lapse veel ärkveloleku staadiumis voodisse ja ootad kuni uinub, vahel võtab see 45 min aega, tihti läbi nutu. Igatahes täna öösel magas ta kl 21- 6ni, korra sõi ja siis pool 9 tõusime. Ja praegu esimesel päevaunel, pärast 1 min jorinat laps magas. Nüüd, kui ta on rohkem magama hakanud, on ta ka ärkvel olles rõõmsam, ei jorise nii palju kui enne. Eks näis, kaua see kestab.

Titejuttudest veel nii palju, et ta hakkas rääkima. Kohe prantsuse keeles. Hommikul ei tahtnud eriti süüa ja siis küsisin, et kas ta tahaks pigem mängida. Ta naeratas ja vastas- oui!

Ja Martiniga on nad suured sõbrad. Eriti meeldib Heidile pärast sööki Martinile piima peale ajada. Ükspäev enne välja minekut pudistas ta Martini püksid eest nimoodi täis, et..no kujutate vast ette. Täna sai Martinist hommikul jõuluvana- valge piimahabemega lõua otsas. Sellised väiksed rõõmud meil.


Natuke muud juttu ka. Nimelt on mul Prantsusmaal esimene kirjasõber. Pank. Kirjutab regulaarselt, pea-aegu iga päev. Mugav on see, et vastama ei pea. Tema muudkui saadab salakoode ja värke ja tänab, et olemas olen. Martini lubaduste kohaselt olen vaid ühe kirja kaugusel pangakaardist. Ootan põnevusega.


Ja üks vahemärkus veel akende teemadel. Kõige glamuursem ja privaatsem vaade avaneb meil köögist- vaade majaseinale, mis asub mõne meetri kaugusel. Vähemalt ei saa keegi passida, kuidas ma süüa teen.