Käisime täna Heidiga esimest korda Pariisis arsti juures. Siin on natuke teistmoodi kui kodus harjunud. Pediaatri kabinet oli kõrgete lagede ja kaminaga. Arst ise 60ndates pärlikee ja kostüümiga daam. Väga sõbralik ja professionaalne. Heidi jättis ka päris soodsa mulje, ainult korra tegi häält, kui liiga pikalt torgiti. Doktor pidi tõdema, et kisa oli üllatavalt kõva. Seda olen isegi ammu täheldanud, et kui vaja, siis suudab neiu ikka korralikult häält teha. Ükspäev nägin lifti kõrval ka esimese korruse naabrit (ise elame 4ndal), kes sõbralikult ära märkis, et teie lapsuke vist ka nutab aeg-ajalt, nagu meiegi oma. Hmm.. tõsi. Kahtlane, et ka tema seda teab, aga köögiaken on siseõue poole, eeldan, et sealt kosta. Arsti juures käigust veel nii palju, et meie laps on jätkuvalt seda kasvamise asja väga tõsiselt võtnud, nüüdseks on ta 8,9kg ja 67cm. Õnneks täitub kohe-kohe 4 kuud.

Pärast suundusime koduparki. Siin üks illustreeriv pilt, küll varasemast ajast:

Tavaliselt ma lõuna ajal eriti väljas käia ei armasta. Liiga palju rahvast naabruses. Eelistan pärastlõunat. Aga kuna täna sattus arsti juures käik sellele ajale, siis otsustasin pargis natuke aega veeta. Ma ei tea, kas kell 12-13 on eriti hea aeg jooksmiseks või olid kõik ümbruskonna tervisesportlased otsustanud kogemata just sel ajal ennast välja ajada, igatahes oli jooksjaid nii palju, et tee tolmas. Pidin pingil lausa silmi liivast puhastama. Kujutate vast loodusfilmidest ette kappavat loomakarja liivasel pinnal.. Mitte, et mul tervisespordi vastu midagi oleks. Isegi jookseks hea meelega, kui viitsiks. Aga praegu veel imestan, kuidas suurlinnas mahud nii teised on. Varsti harjun.

Kui kell kukkus 13 kadusid jooksjad ja pargipingid ja murulapid täitusid võileibade ja nende sööjatega.    

Söögi teemal jätkates. Õhtul tahtsin olla hea koduperenaine ja kuna peet ja hakkliha olid külmikus ootamas, otsustasin Lindströmi kotlette teha. Netist retsept leitud, hakkasin pihta. Martin on neid teinud küll, no kui raske see ikka olla saab. Laps oli päris rahutu ja ei tahtnud kuidagi beebitoolis püsida. Nõudis tähelepanu. Selgitasin talle küll, et mul on vaja peeti riivida, aga ei mõjunud. Üritasin siiski. Kuna retseptis olid lapikute kotlettide asemel pallikesed, proovisin isegi lihapalle teha. Kas neid on üldse võimalik pannil teha?? Kui ma Heidi ükskord sülest ära panin, et pallidel poolt keerata, olid need alt juba kõrbenud. Pealegi tahtis keerates kogu see kaadervärk ära laguneda. Oleksin ometi pidanud klassika juurde jääma- lapikud kotletid vormima ja kõik. Nüüd mässa viriseva lapse kõrvalt mingite peedipallidega (et mitte öelda junnidega). Enda kaitseks pean ütlema, et vähemalt maitse oli hea! Mis vahet sellel välimusel näljasele töölt tulnud mehele ikka on. Igatahes välja kukkusid nad sellised:

Head isu! Pärast neid 11 iludust küpsetas ülejäänud kotletid Martin. Samas palun mitte unustada, et maitsev tainas oli jätkuvalt minu tehtud! Seda, et siit toidublogi ei tule, võis arvata..